Hakkad maja soojustama? Loe ja vaata, milline peaks olema soojapidav majasein

 (17)

Hakkad maja soojustama? Loe ja vaata, milline peaks olema soojapidav majasein
Shutterstock

Üks korralik maja välissein peab olema tugev, stabiilne, helikindel ja soojapidav. Soojustusel on maja seinas täita väga oluline roll: tagada kodus mõnus sisekliima, hoone säilimine ning vältida suurte küttekulude tekkimist. Soojustusmaterjale on mitmed, ja kõik tänapäevased tooted on ka väga head. Oluline on neid konstruktsioonis õigesti kasutada.

Maja soojustamise keerukuse määrab paljuski hoone kuju – mida keerukamate arhitektuursete vormidega ehitis on, seda raskem on maja renoveerida energiasäästlikuks. Sopiline maja on üldjuhul alati külmem kui lihtsa ruudu- või ristkülikukujulise plaaniga hoone. Rasked kohad soojustamisel on kõikvõimalikud sõlmed, erinevate tasapindade lõikejooned. Mida vähem selliseid paiku on, seda kergem on hoonet soojustada.
Samuti peab arvestama külmasildadega. Need on kohad, kus soojustusmaterjali kihti läbib mingi suurema soojajuhtivusega materjal. Siis hakkab soojus kütteperioodil liikuma mööda külmasilda läbi soojustuse õue.
Kindlasti peab üle vaatama katuse või külma pööningu puhul laepealse soojustuse ning kütteta keldri korral põrandaaluse soojustuse. Soojakaod läbi katuslae ja põranda moodustavad hinnanguliselt ligi 50% hoone soojakaost.
Ei ole mõtet panna seina 150–200 mm paksust soojustusmaterjali kihti, kui tegelikkuses jätkub soojusenergia liikumine hoonest välja läbi korrektselt soojustamata katuse ja põranda.
Soojustusmaterjali valikul võib tekkida küsimus, kas eelistada mineraalvilla, vahtpolüstüreeni või tselluvilla, ja milline konkreetne toode nende hulgast on sobivaim. Ühe tooterühma erinevate toodete tehnilised näitajad võivad oluliselt erineda. Materjalivaliku põhitingimus on, et materjale tuleb sihtotstarbekohaselt kasutada – nii täidavad need neile esitatud nõudmisi.

Seotud lood:

Millega soojustada kivi- ja puitmaja?

Üldiselt tasub kasutada hoone konstruktsioonidega sarnase iseloomuga materjale. Näiteks puithoonet soojustatakse enamasti nn tuulutava fassaadisüsteemiga.
Puitfassaadile tuleks näiteks paigaldada kaks kihti pehmet plaatvilla puitroovitusel, nt 100 mm kiht + 50 mm kiht. Mõlemad roovitused panna omavahel risti ning villakihtide ühenduskohad ei tohi kusagil kattuda. Villa peab kõikjal katma õhuke tuuletõkkeplaat, mis kaitseb pehmet plaatvilla läbipuhumise eest.
Seejärel tekitada distantsliistudega vertikaalsed õhukanalid fassaadikattematerjali ja tuuletõkkekihi vahele, minimaalselt 25 mm. Nendes kanalites vertikaalselt liikuv õhk ventileerib soojustuskihti ning viib selle sisemiselt poolelt välimisele liikuva niiskuse välja. Tähtis nüanss on siinjuures see, et kindlasti tuleb jätta õhule võimalus siseneda ventileeritavatesse kanalitesse altpoolt ning ülalt nendest väljuda, st neid ei tohi õhukindlalt sulgeda.
Kivimaja, fassaadikivide, mineraalse krohvi jms puhul on üldjuhul mõistlik otsustada krohvfassaadi kasuks. Soojustusmaterjal paigaldatakse enamasti ühes kihis liimiseguga otse mineraalsele fassaadile. Seejärel armeeritakse see klaaskiudvõrguga ning krohvitakse. Soojustusmaterjaliks on sellisel puhul kas fassaadide jaoks mõeldud vahtplast või spetsiaalne krohvfassaadi vill.

Mida kasutada katusel?

Muidugi ei tohi unustada katust ja põrandaid – nende piirete kaudu on kõige suuremad soojakaod. Tihti on vanade majade pööningud soojustatud liiva või saepuruga.
Kaldkatuste soojustamisel on soovitatav kasutada 300 mm paksust kahekihilist isolatsioonikihti. 200 mm paksune kiht paigaldada sarikate vahele ning täiendav 100 mm paksune kiht sarikate ja esimese kihi peale.
Külma pööningu korral, kui soojustatakse pööningu põrandat/eluruumi lage, mitte katusekatte alust pinda, on soovitatav kasutada 300 mm paksust võimalikult õhulise ja koheva soojustusmaterjali kihti. Parimad lahendused on kas kohev rull- või puistevill. Rullvilla on lihtne paigaldada – see tuleb lihtsalt pööningupõrandale lahti rullida. Soovitatavalt jällegi kahes kihis, nii et erinevate kihtide materjalipaanide ühendusjooned ei kattu. Puistevilla peab pööningule laiali puistama ning seejärel rehaga ühtlaseks ja kohevaks kihiks tegema. Paigaldada saab ka masinpuhuriga, mis on mõistlik lahendus suurte pindade korral.
Rullvilla miinus on see, et materjal pole nii kohev kui õigesti paigaldatud puistevill. Plussi annab aga, et rullvilla paigaldus on lihtsam ja kiirem. Samuti see, et kui puistevillale astudes surutakse kohev materjalikiht kokku ning see kaotab oma soojapidavuses, siis rullvillale võib ajutiselt survet avaldada, ilma et materjal oluliselt deformeeruks.

Joonistelt võib näha, milline võiks olla üks korralik A-klassi välissein.

Puitlaudisega seina kihid.


Krohviga kaetud välissein.



Soojapidav katuslagi.


SOOJUSTAMISE PÕHITÕED

* Soojustus peab täitma kogu temale määratud ruumi ja liibuma tihedalt vastu sisemist ja välimist materjalikihti. Mineraalvill tuleb paigaldada piinliku täpsusega, muidu ei täida soojustus oma eesmärki. Nii klaas- kui ka kivivillade, see tähendab kõikide pehmete mineraalvilladega soojustamisel tuleb arvestada, et villapaani laius peab olema 10-15 mm laiem karkassipostide "puhtast" vahest. See on vajalik selleks, et vill liibuks tihedalt karkassi vastu ja kinnituks hõõrdega karkassi külge. Nii püsib soojustus karkassi vahel.
• Soojustus peab olema maksimaalselt homogeenne. Kui soojustus on kokku lapitud paljudest õhukestest kihtidest või liiga väikestest osadest, tekivad sellesse mõttetud vuugid ja tühimikud, kus õhk pääseb liikuma. Üks paks soojustuskiht on alati parem kui mitu õhukest kihti.
• Väga paksu soojustuskihi korral tekib soojustuse sees mikrokonvektsioon, kus soojem õhk piirde sisepinnas liigub ülespoole, piirde välispinnas jahtudes allapoole. Soojustuse sisese konvektsiooni takistamiseks tuleb soojustuse sisemine ja välimine osa eraldada omavahel täiendava õhutõkkega.
• Soojustuse laius valitakse karkassipostide sammu järgi. Kui soojustus on liiga lai või kitsas, pole ühendus karkassipostiga ideaalne ja sinna tekivad õhukanalid, kus korstnaefekti või tuule mõjul hakkab õhk liikuma.
• Tarindite liitekohtades – seina ja vahe- või katuslagede sõlmedes või välisseina nurkades – tuleb soojustus paigaldada eriti hoolikalt, et sellesse ei jääks läbivaid õhukanaleid.
• Tuuletõkkeplaadid tuleb jätkata karkassipostide kohal ja põikijätkud tihendada liimi või montaazhivahuga.
• Seinu tuleb võimalusel soojustada väljast-, mitte seestpoolt. Seinte seestpoolt soojustamisega tuleks olla ettevaatlik, sest talvel, kui väljas on miinus 20 kraadi ja ruumis pluss 20 kraadi, on kuskil välisseinas kastepunkt, kus õhus olev veeaur hakkab veeks kondenseeruma.
• Üks peamisi vigu on tuuletõkke ära jätmine või valesti paigaldamine. Tuuletõkke vertikaal- ja horisontaalvuugid peaksid olema õhutihedad.
• Õhu- ja aurutõkke liitekohad peavad asetsema kahe jäiga materjalikihi vahel, näiteks kinnitatud liistuga karkassipostile. Kui õhu- ja aurutõke piirneb ühest küljest õhuvahega, tuleb liidet kindlustada teibiga. Teibi valikul peab arvestama, et selle liimimisomadused oleksid laitmatud ka aastakümnete pärast.
• Välispiirdes peab õhu- ja aurutõke jätkuma vaheseinte ja -lagede juures.

Allikana kasutatud Isoveri, Tarmatrade, Paroc materjale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare