Kuidas parandada vana palkmaja seisukorda ja mida tasub renoveerida?

 (5)

Kuidas parandada vana palkmaja seisukorda ja mida tasub renoveerida?
Janek Kaard

Vana palkhoone puhul tuleb hoolega kaaluda, kas renoveerida ja mis mahus, ja kas üldse. Kui maja on väga kahjustatud, siis võib ka mõelda selle konserveerimisele ja kasutamisele kõrvalhoonena. Palkseinte puhul kipub rahaline piir olema sealmaal, et kui vahetusse läheb juba üle veerandi majapalkidest, siis oleks ehk mõistlik ehitada uus hoone.

Hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud doktoritöös „Eesti puidust maaelamute renoveerimine ja energiatõhususe parandamine“ uuris töö autor Üllar Alev vanade palkmajade olukorda ja võimalusi energiatõhususe ning sisekliima parandamiseks. Välimõõtmisi tehti 51 traditsioonilises maaeramus. Uurimuse tulemusel jõuti järledusele, et palkmajade energiatõhusust on võimalik parndada.
Kõige sagedamini leiti mädaniku kahjustusi vundamendi ja palkseina liitekohas, peamiseks põhjuseks oli katkine või puuduv veelaud või muu vihmakaitse vundamendi välisserva kohal. Sisekliima kõigis uuritud vanades maaeramutes vajab parendamist. Talveperioodil oli sisetemperatuur tavaliselt liiga madal.
Eluruumide niiskuskoormus oli vanades eramutes sarnane kaasaegsete elamutega. Elanikud hindasid vanade maaeramute sisekliimat tervikuna tervislikuks.
Tavalised õhulekkekohad uuritud eramutes olid aknad ja uksed, välisseina ja lae liitekoht, välisseina ja põranda liitekoht ning praod palkide vahel. Seespoolse lisasoojustuse kiht peab olema kaetud aurutõkkekihiga, mille suhteline difusioonitakistus on 2 m või rohkem, kui seejuures niiskuslisa talveperioodil on kuni 5 g/m3 .
Mainitud tingimustel võib maksimaalne mõõdetud seinapalkide niiskus enne soojustamist olla kuni 12% ja seespoolse mineraalvillast lisasoojustuse kihi paksus kuni 50 mm. Seespoolne lisasoojustus tuleb katta hoolikalt paigaldatud aurutõkkekihiga vältides õhulekkeid läbi selle.
Suurimat energiasäästu potentsiaali omab eramu tehnosüsteemide ja energiaallika parendamine. Vanade maamajade piirdekonstruktsioonid vajavad parendamist ka suure soojusläbivuse ja õhulekete vähendamiseks. Piirdekonstruktsiooni renoveerimismeetmetest suurima energiasäästu potentsiaaliga on välisseinte lisasoojustamine.
Tuletame meelde, mida on arvanud palkmajade olukorrast ja renoveerimise võimalustest igapäevaselt selle tööga tegelevad spetsialistid.

Seotud lood:

Millest alustada?

Enne kui asuda vana maapalkelamut korda tegema, tuleb prioriteet paika panna. Kui eelkõige soovitakse maal nautida kõigi mugavustega elamist, siis on vast mõttekam ehitada uus maja. Kui eelistatakse vana maamaja olustikku, siis tasub renoveerida.
Renoveerimine algab maja põhjalikust ülevaatamisest. Selleks on soovitatav varuda paber, pliiats, kaamera ja vihmamantel. Et midagi kahe silma vahele ei jääks, soovitatakse jagada maja mõttes osadeks – sokkel, seinad, katus jne – ning edeneda vaatlemisega loogiliselt, näiteks soklist kõigi hooneosade kaupa katuseni. Sama põhimõte kehtib siseruumides.

Eraldi vaatlus tuleks teha vihmasaju ajal või vahetult pärast sadu, mil maapinna vale kalde korral tekivad sokli äärde lombid ning tumedaid märgi laike seintel ja katuse all on kerge märgata. Vaatlusandmed oleks hea üles märkida ja kasvõi mobiilikaameraga pildistada. Hoone seisukorrast sõltuvalt, kui on tahtmist ja kogemust, on võimalik lihtsamate kahjustuste ja nende põhjuste otsimisega ka ise hakkama.
Vana, remontimata maja sise- ja välispindadel paistavad kahjustused hästi välja muust pinnast erinevat värvi laikudena, rääkimata aukudest ja pragudest. Välisseinas tuleb palkide uurimiseks võib-olla laudist avada. Kahjustuste leidmise järel tehakse kindlaks, millised neist on arenevad ja mis on nende põhjused. Enne pole mõtet midagi parandama asuda, kui põhjus pole likvideeritud.

Vahel on põhjust lihtne leida, näiteks maja kõrval kasvava puu juur murendab soklit või katkisest vihmaveetorust niriseb vesi seinale, kuid peidetud põhjustele saab enamasti jaole vaid asjatundja abiga. Selleks võib olla vajalik avada konstruktsioone, mõõta materjali niiskussisaldust, võtta seeneproove või isegi teha aluspinnase uuringud.


Ette on võetud põhjalikum vundamendi remont. Erakogu


Kahjustatud vundamendist tungib sisse niiskus

Vanade maamajade vundamentide tüüpilised kahjustused ja puudused on tühjaks pudenenud kivide vahed, liiga madal või ebaühtlaselt vajunud vundament, sademete eest kaitsmata vundamendi serv. Lisaks hoone koormusele mõjub vundamendile pinnaseniiskus, külmakerked, veekoormus jm. Kahjustatud vundamendist ja soklist levivad niiskusprobleemid edasi seintele ja põrandale, näiteks juhul, kui vundament on vajunud või kivivundamendi ja esimese palgirea vahel puudub hüdroisolatsioon.
Lihtsamad tööd alusmüüri renoveerimisel on paigast nihkunud nurgakivide tagasi nihutamine, pragude täitmine, sobiva laiuse ja kaldega veelaua paigaldamine sokliosa kohale, hüdroisolatsiooni lisamine kivimüüri ja palkide vahele. Tuleb silmas pidada, et maapinna kalle oleks hoone poolt väljapoole, et vesi liiguks majast eemale, vihmaveesüsteem oleks terve ja töökorras, puud-põõsad ei kasva seina ääres.
Vundamendi seisukord sõltub nii aluspinnasest kui vundamendi materjalist ja tüübist, samuti vundamendi rajamisel tehtud töö kvaliteedist, seetõttu on iga juhtum erinev ja üldkehtivat renoveerimisretsepti raske välja tuua. Üldiselt püütakse vanu vundamente kindlustada, armeerida ja soojustada.
Leidub ka hooneid, millel polegi vundamenti. Vanemad taluhooned toetati nurgakividele. Kui selline hoone on vajunud või ümbritsev pinnas tõusnud, siis on puitkonstruktsioon tõenäoliselt pinnasega kokkupuutes. Alumised seinapalgid ja põrandakonstruktsioon on sellistel juhtudel sageli seenmädanikust kahjustatud, mis pole ohtlik mitte ainult hoonele, vaid ka elanikele. Kopituslõhn siseruumides võib viidata hallitus- ja seenkahjustustele. Olukorra likvideerimiseks võidakse täitepinnast koorida, hoonet tõsta, vett hoonest eemale juhtida, vahel võidakse paigaldada drenaaž. Põrandakonstruktsioon avatakse ja nii põrandates kui seintes asendatakse kõik kahjustatud puittarindid.


Janek Kaard


Kuni neljandik palkidest tasub veel välja vahetada

Enamasti on välisseinte kahjustused põhjustatud liigsest niiskusest ja vihmaveest. Tüüpilised kahjustatud kohad on kõige alumised (vundamendi pealsed) palgiread, akende alused palgid ja kohad seinal, kuhu lühikesest räästast või katkisest vihmaveetorust vihmavett peale sajab. Ülemiste palgiridade kahjustused on põhjustatud leketest katuses. UV-kiirgus koos tuule ja vihmaga põhjustab materjali erosiooni lõunaseinal.
Kahjustatud kohad on katmata seinapalkidel üldjuhul silmaga näha. Need on teist värvi ja teise struktuuriga. Terve puit „kõliseb“, nagu ütlevad asjatundjad, aga mädanikust kahjustatud puit on pehme. Seinte renoveerimise käigus kahjustatud kohad parandatakse, vajadusel seinad kindlustatakse ja nende soojapidavus taastatakse või parandatakse.
Kahjustuste parandamiseks võib olla vajalik hoonet kergitada. Nõnda asendatakse näiteks mädanenud aluspalgid. Väiksemad palkhooned võetakse vahel lahti, erinevad asendus- ja parandustööd tehakse kokku panemise käigus. Väiksemate kahjustuste korral saab hakkama palkide osalise asendamisega.
„Hea tava ütleb, et kahjustunud materjal asendatakse sama materjaliga,“ räägib Andres Uus MTÜst Vanaajamaja. „See tähendab, et kahjustunud palksein tuleks võimalusel asendada palkidega. Asenduspalk peab olema kvaliteetne: kuiv, kahjustusteta ja reeglina okaspuu. Võimalusel võib kasutada taaskasutusmaterjali – mõne vana palkhoone korras palki. Suuremates kahjustunud kohtades asendatakse kogu palk. Kui tegemist on väiksemate, lokaalsete kahjustustega, siis on võimalik ka osaline asendus ehk proteesimine. Kui aga on tegemist läbivate kahjustustega kogu seina ulatuses, siis sellises olukorras võib hilisema vajumise vältimiseks kasutada püstpalkidega asendamist.“
Mõnel hoonel pole muud hädagi, kui et palksein on kumeralt välja vajunud. Selle põhjuseks võib olla nii ehitusaegne viga või hilisema ümberehituse käigus tehtud vead, näiteks tugikonstruktsioonide eemaldamine või algsest raskem katusematerjal. Välja vajunud seina saab sirutuspuude abil uuesti sirgeks ajada.
Vana palkhoone puhul võib ette tulla küsimus, kas renoveerida ja mis mahus, ja kas üldse. Kui maja on väga kahjustatud, siis võib ka mõelda selle konserveerimisele ja kasutamisele kõrvalhoonena.
Andres Uus ütleb, et vana maja renoveerimisel on alati mitu piiri – rahaline, emotsionaalne. „Palkseinte korral kipub rahaline piir olema kusagil sealmaal, et kui vahetusse läheb juba üle veerandi majapalkidest, siis oleks ehk mõistlik ehitada uus hoone,“ ütleb ta.

Kui rasket katusekatet vana maja kannab?

Katuste ja katuslagede tüüpilised kahjustused on lekkiv katusekate, katte puudulik kinnitus, katusekatte aluse läbivajumised, puudulikud ääre-, serva- ja katteplekid ning ebatihedused katusekattest korstna jm läbiviikude juures.
Ettevõtte Puitkatused OÜ juhataja Janek Käärd ei ole seni veel näinud katust, mida renoveerida ei saaks. „Alati ei pruugi see olla (rahaliselt) otstarbekas ja oleks lihtsam uutest materjalidest ehitada, aga meie oleme pigem seda meelt, et püüame vana säilitada. Lisaks oleme suures osas püüdnud ehitada uued konstruktsioonid vanadele võimalikult sarnased, et säilitada hoone ühtsus,“ ütleb ta.
Katuse seisukorra hindamist alustatakse välise vaatlusega nii harjajoonel kui räästas. Käärdi sõnul on seda võimalik teha ka fotode põhjal, kui hoonel pole just väga mitut kihti katusekatet. Vaatlus seestpoolt kinnitab välise vaatluse hinnanguid, lisaks hinnatakse nüüd ka sarikate olukorda, tugevust ja vajalikke parendustööde hulka.
Katusetöid alustatakse vana katusekatte eemaldamisega ning jätkatakse sarikate ülevaatuse-parendamise-täiendamisega. Sõltuvalt valitud konstruktsioonist on järgmine etapp kas aluskatte paigaldamine, tuulutusliistuga kinnitamine, roovituse paigaldamine, katusekatte paigaldamine ja viimistlemine või lihtsam variant, kus roovitus ja katusekate kinnitatakse otse sarikatele.
Elamu ja kõrvalhoone katusetööde vahel on sageli konstruktsiooniline erinevus. Käärd selgitab, et tänapäeval püütakse elamus võimalikult palju ruumi ära kasutada ja katusealune, kus vanasti oli tuulduv pööning, ehitatakse täis. See eeldab katuslae ehitamist ja katusealuse soojustamist. Aida või kuuri puhul ei ole see tihti vajalik, lihtsamal juhul pääseb siin vana katuse mahavõtmise, roovituse korrastamise ja näiteks uue laastukatuse paigaldamisest.
Kus on katuse renoveerimise mõttekuse piir? Käärdi ettevõte tegeleb peamiselt puidust katusekatetega, millele ei ole oluline ülisirge alus. „Vast võiks olla see otsustamise alus – näiteks plekkkatus vajab väga sirget alust, tihti on seda raske ja kulukas vanadele kõveratele sarikatele ehitada. Teine otsustamise alus võib olla muidugi ka kandevõime – vanadel hoonetel on sarikad suurema sammuga, need ei pruugi raskeid katusekattematerjale kanda.“

Et majaseen külla ei tuleks

Mõistagi ei saa hooned kahjustada vaid väljastpoolt. Tüüpilised niiskuskahjustused hoonete sees on Käärdi sõnul põhjustatud kehvast ventilatsioonist nii vanades loomapidamise ruumides kui köökides ja pesemisruumides, samuti läbisadudest katusekonstruktsioonis. Vanades palkmajades on tihti esindatud mitu varianti korraga.
Renoveerimise käigus põhjustatakse tihti uusi niiskuskahjustusi. Mugavama elu nimel tuuakse WC-d ja vannitoad majja ning kiputakse vana palkmaja üleni soojustama.
„Tüüpiline viga, mida tehakse, on hoonete seespoolne soojustamine,“ kommenteerib Andres Uus. „See on niiskustehniliselt ohtlik. Palkhoonet võib maksimaalselt seestpoolt soojustada kuni 50 mm. Suurema soojustamise korral on oht, et õhk konstruktsioonides jahtub liialt ja hakkab kondenseeruma seinakonstruktsioonides.“
Teine koht, kus tihti peale remonti võib majaseen külla tulla, on põrandate soojustamine. Tüüpiline vale põrandakonstruktsioon on selline: põrand soojustatakse ära ja alla jäetakse väike õhkvahe, mis on kas ilma tuulutuseta või ebapiisava tuulutusega. See põhjustab Uusi sõnul põrandaaluse niiskustaseme tõusu, nii et põrandaalustesse puitkonstruktsioonidesse sätib ennast sisse majaseen. Aktiivne seen võib soodsatel tingimustel päevadega kasvada, kahjustunud ala suureneb kiiresti ja juba aasta peale remonti kukutakse läbi põranda.

Alt üles või ülevalt alla liikuda?

Renoveerimistööde maht ja kulg sõltub hoone esialgsest seisukorrast ja kahjustuste ulatusest. Käärd ütleb, et kõige tõsisemalt tuleb suhtuda läbisadudesse katusest, mis kahjustavad nii katusekonstruktsiooni kui seinu ja põhjustavad hiljem suuri kulusid.
Katusekahjustused progresseeruvad kiiresti, hoiatab ta. Andres Uus rõhutab, et mõistlik on läheneda hoonele alt üles: esimesena võimalusel võtta ette vundamendi parandustööd, siis seinad ja peale seda katus.
Mõlemal on õigus – ideaalne variant on kompleksne renoveerimine projekti alusel. Mida mahukamad tööd, seda selgem ja läbimõeldum peab olema eesmärk. Nii majaomaniku kui võimalike töövõtjate jaoks on ehitusprojekt eesmärgipärase tegevuse aluseks. „Renoveerimistööde projektis on ära näidatud vundament, põrandad, laed ja katusekonstruktsioon,“ räägib Käärd. „Kehvas seisukorras vana maja tehakse täiesti tühjaks, eemaldatakse ka põrandad ja laed, võetakse eest uksed-aknad; tõstetakse hoone üles, et pääseks vundamenti taastama; paralleelselt palgivahetustöödega võetakse katus maha, et pääseks vajadusel murispuud ja talasid vahetama, parandatakse-remonditakse sarikad ja katusekonstruktsioon, lõpuks paigaldatakse uus katusekate.
Renoveerimise põhieesmärk on turvaline, terve ning palkelamule sobiva sisekliimaga hoone, mille omanäolisust on renoveerimistööde käigus säilitatud. Tööd edenevad loogilises järjekorras alates hädavajalike töödega – nagu seenmädaniku likvideerimine ja konstruktsioonide kandevõime tagamine – ja lõpetades hoone säilimise seisukohast teisejärguliste töödega nagu mugavustaseme tõstmine.

Miljööd rikkumata saab energiatõhusust parandada kolmandiku võrra

Suvekasutuses olevas palkelamus ei ole tingimata vajadust suuremate soojustustööde järele, aastaringselt elatavas palkelamus tõuseb elamismugavuse teema kindlasti teravamalt esile. Mugavustaseme tõstmiseks tuuakse näiteks WC ja pesuruumid majja sisse ning hoone soojustatakse. See mõjutab nii suurel määral vana palkmaja niiskusrežiimi ja õhuvahetust, et isegi väikeste kavandamise või teostuse käigus tehtud vigade tagajärjeks võivad olla uued ja seekord juba raskemini avastatavad niiskuskahjustused.
Lisandunud soojustusega kaasneb vajadus kontrollitud õhuvahetuse ja tõhusama küttesüsteemi järele. Asjatundjate sõnul saab vana maamaja miljööd rikkumata paranda hoone üldist energiatõhusust kolmandiku võrra ja vähendada soojusenergia kulu umbes 40%. Eraldi võttes annab kõige suuremat energiasäästu välisseinte lisasoojustamine, efektiivsem kütteallikas ja hoonepiirete õhulekete vähendamine koos soojustagastuse ventilatsiooniga.. Kuid nagu öeldud, tuleb kõigepealt kaaluda küsimust, kui palju mugavusi on mõtet vanale maamajale külge pookida, ja vastust renoveerimistööde edenedes mitte meelest lasta.
Informatsiooni vana palkelamu renoveerimise kohta saab näiteks MTÜ-st Vanaajamaja, Eesti Vabaõhumuuseumist, Säästva renoveerimise infokeskusest, renoveerimisele keskendunud professionaalsetelt inseneridelt ja arhitektidelt. Renoveerimistööde eel tuleb konsulteerida kohaliku omavalitsuse ehitusala spetsialistiga ning ajada korda vajalikud dokumendid. Kui asjatundjatel nõu küsida, on suurem tõenäosus, et renoveerimisel tehakse kohe esimese korraga kõik õigesti, mis säästab palju raha ja aega.
Lõpuks on asjakohane meelde tuletada, et väiksemadki parandus- ja hooldustööd tuleb nende ilmnemisel kohe ära teha, näiteks kinnitada vundamendist välja varisenud kivi, kinnitada äravajunud veeplekk, hoida katus ja rennid sodist puhtad. Maja säilimise eelduseks on järjepidev hooldus.

Artikli kirjutamisel on kasutatud ka Joosep Metslangi koostatud Vana maamaja käsiraamatut ja TTÜ „Maaelamute sisekliima, ehitusfüüsika ja energiasäästu“ uuringut.
Värske doktoritööga saab tutvuda siit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare