Tüüpkorteri põhiprobleem on ventilatsioon. Mida saaks ette võtta?

 (6)

Tüüpkorteri põhiprobleem on ventilatsioon. Mida saaks ette võtta?
Shutterstock

Kodu ebapiisav tuulutus ei tee elamist soojemaks ja võib põhjustada tõsiseid haigusnähte.

Enne 1990-ndate algust ehitatud vanemates korterelamutes kasutati loomulikku ventilatsiooni. Välisõhust soojem ja kergem siseõhk tõuseb tuulutuslõõre pidi üles ja läheb korstnast välja. Ukse-, akna- ja võimalikest seinapragudest tuleb asemele välisõhk ja et õhutihedus sõltub temperatuurist, on liikumapanev jõud loomuliku ventilatsiooni korral seda suurem, mida kõrgem on korsten ja mida suurem on välis- ja siseõhu temperatuuride vahe.
Praegusaja ventilatsioonisüsteemide põhipuudused kortermajades on ebatihedad ehituslikud kanalid, ummistunud lõõrid ja suletud restid (need on näiteks tapeediga kaetud). Samuti ei võimalda akende liigne tihendamine enam välisõhu juurdepääsu, puuduvad ülemiste korruste ventilaatorid ning osa korteritest on alakorrustele paigaldanud ventilaatorid, mille tulemusena satuvad ebameeldivad lõhnad teistesse korteritesse.

Alates 1990-ndate esimesest poolest kasutatakse uutes elamutes põhiliselt mehaanilist ehk väljatõmbeventilatsiooni. Väljatõmbeventilatsiooni põhimõte on selles, et õhk eemaldatakse märgadest või kõige enam saastunud ruumidest – köögist, WC-st ja vannitoast. Süsteem töötab nii: läbi akendel või seintel paiknevate tuulutusavade siseneb magamis- ja elutubadesse otse õuest värske õhk, kust see liigub uksealuste või avatud uste kaudu ruumidesse, kus on väljatõmbeventilatsioon. Jälgige, et hästi tihendatud uste ja uksepiitade puhul paikneks ukse alaosas rest, kust õhk saab läbi liikuda ka siis, kui uks on suletud.
Avatud aken piisavat õhuvahetust alati ei taga. Asjalik ja vahel ka sisekujunduslikult huvitav lahendus on laeventilaator, mis õhu ringlema paneb.

Shutterstock
Seotud lood:

Loomuliku ventilatsiooni rekonstrueerimine

Energiasäästliku kasutuse ja normaalsete elamistingimuste tagamiseks on vaja saavutada õhuhulga reguleerimise ja juhtimise võimalus. Selleks tuleb esmalt parandada maja hermeetilisust. Ebatiheduse seisukohalt on aknad ja rõduuksed siin üks suuremaid probleeme – need tuleb esmajärjekorras tihendada ja korrastada.
Et hermeetilisuse parandamine vähendab oluliselt loomulikku ventilatsiooni, tuleb ehitise välisseintele paigaldada spetsiaalsed ventilatsiooniklapid, mille asendi muutmise teel saab reguleerida korteri ventilatsiooni. Sellised ventilatsiooniklapid tuleb paigaldada seintesse, kus asuvad radiaatorid, ja seejuures küttekehast kõrgemale. Sellisel juhul seguneb väljast tulev külm õhk radiaatori kohal oleva sooja õhuga ja ruumi temperatuur on ühtlasem.

Õhuvahetuse organiseerimise põhimõte on see, et värske õhk peab liikuma saastunud õhu suunas. Korterites tekivad niiskus ja lõhnad enamasti köögis,WC-s ja vannitoas. Seega peavad need ruumid olema teiste ruumide suhtes alarõhu all, mis väldib saastunud õhu siirdumist eluruumidesse.
Selleks tuleb värske õhu ventilatsiooniklapid paigaldada elu- ja magamistuppa. Sealt liigub puhas välisõhk kööki, WC-sse ja vannituppa ning sealt väljatõmbe ventilatsioonirestide kaudu ventilatsioonikanalisse.

Mehaaniline väljatõmme

Eesti korruselamute ventilatsioonikanalid paiknevad vaheseintes ja on ette nähtud köögi, WC ja vannitoa saastunud õhu juhtimiseks katusele. Näiteks viiekorruselises nelja trepikojaga majas on selliseid kanaleid 17. Iga šahti otsas on spetsiaalne ventilatsioonikorsten, mille kaudu õhk väljub. Korstna asemele võib ehitada õhukindla kambri, millele võib paigaldada katuseventilaatori. Selle näite korral vajatakse neid 17.
Odavam võimalus on ühendada ventilatsioonikorstnad katusele ehitatavate ventilatsioonitorudega omavahel rõhukambriteks. Niimoodi toimides võib ühendada näiteks kõik samas trepikojas olevad kanalid ja sel juhul on vaja ainult nelja ventilaatorit. Katusel olevad ventilatsioonitorud tuleb kindlasti isoleerida, sest muidu kondenseerub korteritest tulev niiske ja soe õhk talvel kanalite sisepindadele. Kööki, WC-sse ja vannituppa paigaldatavad väljatõmbeventiilid peavad olema suhteliselt suure rõhukaoga (olemasolevad restid seda ei võimalda).

Kui praeguseid loomuliku ventilatsiooni süsteeme tahetakse kasutada mehaanilise ventilatsiooni tarbeks, siis nende õhutihedusest tavaliselt ei piisa. Minimaalseks tingimuseks on katusel olevate väljaviskekorstnate tihendamine ja keldris olevate ventilatsiooniavade osaline sulgemine. Nii toimides ei pruugi aga parima tulemuseni jõuda. Parem on avada olemasolevad šahtid ja nende asemele uued ventilatsioonikanalid ehitada või tihendada kanalite sisepinnad.

Vajalikud tööd sõltumata renoveerimise tehnilisest tasemest:
kanalite puhastamine;
kanalite tihendamine;
restide asendamine.
Sõltuvalt renoveerimise viisist lisandub sellele värske õhu juurdevoolu tagamine.
Artikkel ilmus erilehes ML Soe Kodu

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare